Lohekoopa pimedaim nurk


teisipäev, 18. juuni 2019

Hullupaberid

Emos..
Mis teil juhtus?
Kukkusin, väänasin pöidla tagurpidi.
Eiei, rääkige täpselt ära, kuidas see juhtus.
Noh.. mängisin paintballi, relv oli käes ja kukkusin, nii et pöial vastu maad ja paindus tagurpidi.
Nojaa, eks see paintball ole üks ohtlik spordiala.
Ju vist, pärastlõunal lähen parem langevarjuga hüppama.

#13hüpet

neljapäev, 14. märts 2019

Unenägu

Asi sai alguse sellest, et pidin minema arsti juurde, aga see maja oli selline vana suur nõukaaegne ehitis. Esimesel korrusel oli lastehaigla (kusjuures seda maja olen unes varemgi näinud) ja sealsamas ka eelkõige lastele suunatud suur raamatukogu. Mina pidin minema kolmandale korrusele, otsisin targa näoga treppi. Raamatukogust leidsin ühe, ent raamatukoguhoidja oli kuskil eemal. Hakkasin siis minema, ronisin ühe korrusevahe ära ja kui üles vaatasin, nägin, et trepp läheb edasi pimedusse ja lõpeb laeluugiga. Ilmselgelt vale tee. Tulin alla ja jäin vahele raamatukoguhoidjale ning tundsin süümekaid, et ilmselgelt töötajatele mõeldud alasid kasutan. Õnneks suutsin talle siiski käigult ära seletada, suunati aatriumi. Aatriumis oli üks saal, klaasseintega, kus parasjagu toimusid tantsutrennid. Õpetas seal kena stripparivõimekusega noor kondiväänaja, kes tantsuposti ümber kõõludes juhendas oma valdavalt 70+ vanuses õpilasi. Vaatasin minutikese seda kava kuni leidsin aatriumi nurgast mingi kokkupandava redeli, mille abil sain teisele korrusele, sealt edasi ikka mitte. Redeli küljes olid veel miskid sildid turnimise keelatuse kohta. Kusjuures koguaeg teadsin, et maja teises otsas on õige trepp olemas. Viimaks leidsin veel ühe normaalse trepi, sain üles. Esimese vaatuse lõpp :P

Teine vaatus algab sellega, et olen lõpuks kolmandal korrusel, toimub miskine aktuselaadne üritus ja see peaks kulmineeruma sellega, et paneme midagi lava juures plahvatama. Mina olen jälle pidanud koordineerima ja kooskõlastama. Ise olen saali taga ukse juures, kui Silbaum ja veel keegi mult küsib, et kas korrapidajale andsin lõhkamistest teada. Mõeldud oli viru kp, aga mulle helistas parasjagu brigaadi oma, kes oli op aruandest välja lugenud, et meil mingi selline plaan läbi käinud ja küsis nüüd, kas toimub. Sain siis oma bossidele ära bluffida, et räägingi parasjagu korrapidajaga, kõigepealt brigaadi omaga ja siis pataljoni omaga, kannatust ometi.

Tegelikult olin aga peolt ühe kena kuti leidnud.. mm ja ta oli tõesti kena. Õuest putkast ostsime omale õlut.. Selline klassikaline kiosk, kus ka Ukrainas shoppasime. Ning tunduski, et oleme Ukrainas, selline sovjeti kujundus ja korraldus oli valdav. Ostsime omale õlled ära, kena kutt veel maksis minu oma eest, paar sõpra olid lisaks pundis. Sealkohal uurisin kutilt poolnaljaga, et kas ta ikka on piisavalt vana, et ise alkoholi osta (sest välja nägi ta täitsa sile).

Kolmandal korrusel aktusesaali kõrval olid mõned toad ja saun jne, kus omale ööbimiskoha otsisime (pidime kogu staabi ja muu rahvaga sinna ööseks jääma). Meie juba salajase mõttega pahandusi teha. Olime neljakesi, mina, nunnu poiss, üks mu sõbrantsn ing mingi suvaline neljas tüüp, kes sõbrantsi sebis. Toad jällegi nõukastiilis vanu voodeid ja tekke täis. Leidsime ühe, kus kaks kahekohalist voodit üksteise vastas suurepärast seksodroomi moodustasid ning pikema mõtlemiseta viskasime sinna pikali. Nunnupoiss hakkas mind keelitama, samas ise mõtlesin, et vb pole hea niiväga juhusuhteid harrastada. Sõbranna põdes veel rohkem, sest tal eelmisest suhtest sitamaik suus ja ütles, et tahab hoopis minu kaisus olla. Ronisin siis neiule lähemale, aga seepeale kustus ta ära, pea mu rinnal. Nunnupoiss oli aga endiselt nunnu ja ma ikka leidsin, et võiks ju lõbutseda. Samas olin vastutustundlik ning küsisin, kas tal ikka kondoomi on. Vastus oli kergelt üleolevgi, kui ta kinnitas et see iseenesestmõistetav. Ta vaatas aga mu rinnal lamavat sõbrantsi ja nookas peaga, et mis tollest saab. Ma kehitasin õlgu tähenduses, et las olla, ei sega ju. Nunnupoiss ronis siis sisse ja enne kui ma aru sain, oli asi läbi. St polnud tingimata lühike, aga täiesti ebaõiglaselt jäi see osa unest vahele. Nunnupoiss ütles vähemalt midagi kiitvat, a la oli vaeva väärt.

Ja seejärel... juba enne saalis märkasin, et kohal on ka mu joodikust ja u 15a surnud isa, õllepudel näpus. Kui olime lõpetanud ja teki peale tõmmanud (teine noormees oli ka lähemal ja sama teki all, sõbranje ärkas üles ning vahetasime asukohti), astus isa uksest sisse. Pudeliga, tuikudes ja ootasin juba ette tema paha tuju. Ajas juttu ja vaatas selle teki alla, kus sõbranna oma paarilisega, tuvastas nende alastuse ja asus siis meid kontrollima. Näinud, et meil ka riideid seljas pole, ütles, et ei mingit alasti magamist kõrvuti. Igasuguse tüli ennetamiseks panin ma kohe pidžaama selga ja itsitasin vaikselt pihku, et pahandus ju juba tehtud.

My brain, what was this?

esmaspäev, 1. veebruar 2016

Mirju jäi süles magama

Olen aheldatud kangahunniku kõrvale, ainsateks lõbustusteks kummipaelaga mängiv kass ja telefon. Süüa pole saanud juba eile õhtust saati. Aknast paistab killuke taevast, tuletamaks meelde, et ka väljaspool mu ahelaid eksisteerib elu. Kraabin varbaga põrandasse kriipse, et aja möödunist arvestada. Oma teisest vanglaaastast kirjutan järgmise pudeliga.
...
Ma olen mõõtmatus kauguses telekapuldist, akut järel 3% ja jälle üksi. Ka küpsisepakk laual on käeulatusest väljas. Aknast paistab öö. Vangistuse teine aasta on möödunud.
...
Tänaseks on ka viimane raasuke toitu hävitatud. Kass on veel elus, ta pääseb vabalt liikuma ja leiab endale ise toitu. Vaikuses on kosta vaid hingamist. Pole mitu päeva hingelistki näinud.

laupäev, 16. jaanuar 2016

Õudused ja saavutused

Ämmalt kuulsin lugu, kuidas minu abikaasale omal ajal lutt suhu teibiti, et ta seda välja ei sülitaks ja karjuma ei hakkaks. Kes veel ei tea, siis ohtlik, kuna beebide neelamisoskus pole veel väga tasemel ja lisaks kipuvad nad vahel piima välja oksendama/kõõksuma. Loo mõjul nägin ma aga üsna ebameeldivat unenägu.

Mirju uinumist segab vahel tema väga aktiivne käsi, samas kinni mässimine teeb ta tigedaks. Unes panin teda magama, minu ema oli kõrval ja seletas, et ikka prooviks kinni siduda. Paberteibiga teipiski lapsel kõigepealt jalad kokku, et ei vehiks ja siis lõpuks käed ka. Mina muudkui ootasin, et laps kisaks, kuna nii jube tundus selline teipimine ja ma tahtsin näidata, et näe, ei sobi talle. Siis oleks vabandus kohe teip ära võtta. Aga vaene laps oli nii väsinud, et kustus ära ja ei pistnudki kisama minu suureks õuduseks.

Ema lohutas täna, et tegelikkuses pole ta ühelegi oma lastest lutti suhu teipinud ja ei kavatse ka minu last paberteibiga kinni siduda :D

Mirju hakkas täna esimest korda häälega naerma ja keeras üle parema õla kõhuli. Teisel jaanuaril avastas ta oma käed, nädalajagu hiljem ka varbad ja oskab nüüd tahtlikult asju suhu pista, ehkki haaramine käib veel koba peale.

teisipäev, 22. detsember 2015

Mirju kahest kuusekesest

Pühapäeval pakkisime ennast autosse, issi tuli ka. Plaan oli ainult üks kuusk tuua, aga iss arvas, et tema sugulasi võiks üllatada ja nii noppisime teise veel. Ilusad kuusekesed saime. Mirju magas autos maha selle toomise, kuid tagantjärgi on kohusetundlikult imetlevaid häältsusi esile toonud.

Täna läksime arsti juurde ka. Sest no täna Mirjul tähtis päev, kaks kuud tagasi vaatasin ma oma haiglavoodis lamavat väikest imet ja muudkui imetlesin härraga võidu. Ma ei osanud arstitädile seekord ühtki neiu muret kurta, seega näitas ta ise kui hästi juba sülitada oskab ja pead hoida ja naeratada. Sai jälle kiita, et ta täitsa tugev on.

Arstitädi kallas neiule rotavaktsiini ka suhu, andes taaskord suurepärase võimaluse tatistada. Mõõtmise ja kaalumise peale saime 5635 grammi (sündis 3340) ja 57,5 cm (51) ning isegi peaümbermõõt oli kosunud 33 cm-lt 38,5 cm-ni. Ühel kuusekesel olid need mõõdud 4715, 54,5 ja 37.

Hea tuju laps ei nõudnud isegi tissi kohe pärast arsti, vaid jalutas koos issiga koridoris kuni ma oma muresid kurtsin. Nüüd on ta pool päeva sugulasi lõbustanud ja lõpuks mu kaissu tuttu saanud. Aga kaiss pole kodus vaid külapeal, see teeb Mirju pisut kahtlustavaks.

Neiu leidis külast omale täitsa vahva sõbranna ka. Aga kui jutustamiseks läks, osutus viimane häirivalt kidakeelseks - räägiks nagu seinaga. Lõpuks Mirju loobus sellistega suhtlemast.

Kass tuli ka külapeale ja plaanib pikemaks jääda.

teisipäev, 8. detsember 2015

Lühilausetega.

Mõtlesin, et proovin jälle kirjutama hakata. Eks näis kaua viitsin.

Sõna ''imik'' on nii äge. Umbes nagu ''ujuk'', aga sada korda loogilisem. Sest et imetajad ja no ta imeb. Üsna tihti pealekauba. Heas mõttes.

Suurtest asjadest elan ma nüüd Tapal, võtsin mehe ja kassi ja siis lapse ka. Tegelikult viimane tuli ise niipea kui ma lubasin. Tema imebki. Lisaks loodan varsti maja ja koera võtta. Ehk isegi kaks... koera, mitte maja ilmselgelt. Aga mulle võib külla tulla.

Jupjup.

PS kilps on mul ka alles. Sööb ja situb nagu vanasti.

esmaspäev, 2. aprill 2012

Leidsin ühe vana kirjatüki ülikooliajast...

Järgnevas tekstis ei ole mõeldud ühtegi konkreetset inimest, ent mõnigi võib leida, et ta on mulle palju inspiratsiooni andnud. Mul pole nelja unustamatut sõpra, neid on rohkem. Kellega kui sõber ja kui kaua, teate isegi. Järgnevat mõtlen tõsiselt igal juhul.

Mu sõbrad!
Ma tahan öelda teile Aitäh, seda suure tähega. See, mis ma teile võlgnen, ei ole midagi sõnadesse pandavat ega tagasi makstavat. Intressid on eluaegsed ja väärtus mõistusvastaselt suur. Ma ülistan täna meie sõprust.

Me tulime täna siia meenutamaks oma kaotsiläinud noorust, armastuse pettumust ja kaelasrippuvaid hüpoteeke – aga seda läbi huumoriprisma, millesarnast ainult meie ja koos vaadata oskame. Ma usun, et te kõik teate, mida ma mõtlen – Jaagupi piinavalt sarkastilisi märkusi meie silmaringi kohta, Priidu püsivat diagnoosi – juba 14 aastat 11-aastane – või Jane tõsiusklikku süütust ja sinisilmsust: „Ma ei ole ju blondiin... Lihtsalt pisut... heledavõitu.“

Me keegi pole täiuslik, ja see annab sõprusele ainult juurde. Ehkki ma siiani ei ole leidnud midagi vaimustavat, kui minu iga viga põhjalikult ja üksipulgi läbi arutatakse, analüüsitakse, kontrollitakse, katsetatakse vastumeetmeid, teoretiseeritakse ja siis lõpuks leitakse, et nii ongi parem. Isikuvabadust ja privaatsust pole siinkohal mõtet rõhutada – sellist asja meie vahel lihtsalt pole. Õnneks saan ma alati vastuteene osutada.

Kiitmise poole pealt ka – te olete lausa nii ustavad, et võimalus üksinda pisut emotseda ja peatäis välja nutta on sama reaalne kui pilvi mööda joosta – seda saab, aga ainult koos teiega, Mart ajab oma lennuki kuuri alt välja ja lähme peame seal õhus piknikku.

Te olete väsimatud: ma ei tea kordagi, kus ükski teist poleks parajasti nõus õhtul välja tulema, plaanimas Jaapanisse kolimist, autot ehitamas või midagi veel hullemat. Ja sellega kaasnev entusiasm – miks ma peaksin tahtma vihmasesse sääsesesse külma sügisõhtusse aitäh eest kellegi saunakatust ehitama tulla? Ja ikka tuleme.

Me oleme juba 15 aastat olnud viiekesi lahutamatud, ning nüüd, rohkem kui kunagi varem usun ma, et teine 15 aastat on lihtsam. Mul olete teie, nii et miski ei suuda mind peatada. Peale mu parimate sõprade loomulikult.

Et ma teile aga ülistavat euloogiat maha ei peaks, tuleb nüüd öelda, et tegelt olete te paras punt isekaid, enesekeskseid värdjaid, kes teiste õla najal nutmas käivad, kui nad jälle kaksplusskahte kokku arvutada ei suuda. Kes vinguvad, et päike ei paista ja vesi on märg, mees jättis maha ja üksi on kurb. Samas tean ma teie vastust juba ette – vaata, kes räägib. Ma olen üks teie seast.
Aitäh!

kolmapäev, 18. jaanuar 2012

SITREP

Elan Tapal, elu jätkuvalt huvitav. Probleemkoht lõputöö.

Kilps kolis talveks Antoni juurde, olen loomavaba. Kompenseerisin seda uue lohetatokaga :P

Uus harrastus - ronimissein. Lumi on ka maas, varsti proovin suusatamist jälle ;) Seni aitab jõusaal.

Sõin meesaia ja tomatit :P

tegelt olge tublid ja sorry, et ma nii feissbuuki kolinud olen. Kallid :)

neljapäev, 20. oktoober 2011

Perekondlikud jutuajamised

Lohe says
jou
Jyrgen says
hei
Lohe says
mis teed?
Jyrgen says
Juutuubin
Lohe says
on äge vää?
ma feisspuugin
Jyrgen says
suht
Lohe says
ööd
Jyrgen says
ööd
____________________________________________
Elan Tapal. Harrastan töönarkomaaniat. See ya!

reede, 26. august 2011

spiderkonn


Seda, et kilpkonnad oskavad hästi igalt poolt läbi ja üle pugeda, teadsin ma ennegi, aga et nad lausa ämbliku kombel mööda seina ronivad... fotosüüdistused lisatud.

Praktikale kuu aja pärast. Seni naudin viimaseid päevi Tartus ja üritan samal ajal kolida. Edaspidi Tallinn/Tapa/vahel Tartu.

by Anne Stokes