Niih, vahepeal on jube kiire olnud, kooliga ja muidu ka, jõulud said ära peetud ja aastavahetus kohe kohal, et kuulutada taaskord selle lõppu lõppu, mida ka talvise jaanipäevana või muidu olulisuselt teise sööma-joomapeona tuntakse.

Äsja sai hoopis uue seltskonnaga väljas käidud, kui kombeks - Dalei-Olla-Rasmuste ja muu sedasorti rahva asemel istusime Alo, Petsi ja üllatuseks ka Farruga Krooksus, Undergroundis ja Zavoodis. Ok, Farru tuli alles Undergroundi. Seal avanes mul esimest korda elus võimalus lauajalkat mängida ja peab ütlema, et ei läinudki eriti hullusti, aga mul oli hea paariline kah. Vist oli nii, et 2 korda võitsime ja ühe korra jäime viiki (ühes võidus ma pole küll päris kindel enam..Ja need kalamälunaljad muutuvad hirmutavaks). Zavoodis ühines meiega ka hulk muid tuttavaid, nende hulgas igati väärikas brigaadi-esindus eesotsas Altoniga. Lõpuks tulime Farruga tulema, et saaks poest läbi talle toitu hankida veel. Jooksvalt võttis Farru üle ka autojuhi ameti, mistõttu toit oli kiire ja kaasaskantav ja läks koos Faraga minema ka. A ma ei kahetse, sest ma ei tahtnudki süüa ja tegelikult mul on ka ühtteist. Nt banaane.

Kui täna sai jalkat harjutatud, siis eile õnnestus lõpuks Priitu kohata, kes tahtis kusagile sooja minna. Tema algatusel liikusimegi trehvi, kus vennake mulle piljardi põhitõdesid tutvustas. Algaja õnn või mitte, aga kahel korral jäi mulle ainult üks pall lauda ja kolmandalgi neid palju rohkem polnud. Oleks võinud hullemini minna. Harjutamise asi.

Vennake kah tatoveerimiskunsti ohvriks sattunud ja ma ütlen, et see tekitab umbes samamoodi sõltuvust, nagu piljard või lauajalgpall :p

Vahetult enne jõulu õnnestus Pireti Ria (vihjeks - tegu on hobusega) ja tolle pisike Tharapita ka ära näha ning kõvasti ratsutamist harjutada. Mõne tunni jooksul jõudsime Riaga üsna ühisele arusaamale, millal liikuma hakata, millal traavida ja pöörata. Hoo maha võtmine iga kord nii hästi ei edenenud, aga põhimõtted on olemas.

Praegu üritan ma meeleheitlikult oma unerežiimi paika saada - nimelt on viimasel ajal kombeks magamine hoopis vahele jätta, mitte lihtsalt edasi lükata. Nii et ma üritangi nüüd unne pugeda. Tervitusi teile ja sellist aastat, mis teile meeldib ning kõiksugu muid tervitusi ka.

Carefree Moment

I am a ship
but I don´t have a homeport
I am a robber
who isn´t afraid of court

I am a traveller
who´s travelling without a destination
I am a sinner
but i live without confession

I am the wind
today blowing east, tomorrow west
I am playin´ in the championship
but I don´t care who´ s the best

I am a prisoner
but at a carefree moment I am free yeah
cause I have inspiration
right now and right here

I am what I am - I am the man
who´s walking on an unknown way
but fuck tomorrow
I only live today

by Andrus Elbing

19 ja ikka veel... ebakindel?

Nüüd on see siis juhtunud, mida ma viimased paar kuud oodanud ja kartnud olen. Külmavärin käis läbi küll, kui ma kella vaatasin ja leidsin, et südaöö ammu möödas ja sünnikellaajast kah juba 19 aastat läinud. Ei taha enam. Enam pole lõbus saada vanemaks ja oodata tulevasi asju. Nüüd unistaks minevikust. Isegi mõte olla uhketes kahekümnendates noor, aga mitte enam lapseks peetu, isegi see mõte pidas vastu vaevalt pool tunnikest.

Miks nii järsku ja häirivalt nüüd? Mu vanus pole mind kunagi tõsisemalt häirinud, nagu ka mitte sugu või muud vääramatud tõsiasjad. Praegu aga tunnen ennat kuidagi kohatult.. Ma ei ole justkui seal, kus peaksin olema ja ei tee seda, mida ma peaksin tegema. Oma sünnipäeva pean ma selleks, et teistel lõbus oleks ja mina saaksin mõninga rahuldustundega seda pealt vaadata ja nautida oma vaevanägemise vilju - naeratust sõprade silmis. See on mulle alati olulisem olnud... ei, mitte alati, aga enamasti.

Nii et mis siis nüüd..Ei ole ju elu läbi, nii palju veel teha, nii palju on ees, aga see kibemagus ootamise tunne on küll läinud. Mida ma ikka ootan..lapselapsi? Nüüd ma tean nii kindlalt, et kõik tuleb nagunii, ootamises pole mingit lõbu enam. Tahaks küll oma kodu ja oma perekonda ja ise ennast ülal pidada, aga ma tean, et kui ma just auto alla jääma ei juhtu, siis on see kõik niivõi naa paratamatu. Ning on üsna ükskõik, kas see jõuab kätte mõne kuu pärast või hilistes kolmekümnendates. Tõsiselt ükskõik. Nunnutada vb tahaks kedagi, aga kogemus näitab, et selliste tegelaste eest hoolitsevad kiirestipunguvad sõbrad-tuttavad. Pole vajadust sellepärast isegi koera võtta. kui ehk enda nunnutamiseks... Koer ju sõber ja hoolib minust vastu. Aga ega mul teda panna ikka kusagile ei ole, liiatigi kui me ühikasse ringi kolime.


Kui ma nüüd viitsiksin ennast kokku võtta, siis ma saaksin paugupealt need omadused, mis ma mõtlesin, et mul "suure inimesena" on.. st kõik on juba olemas, aga ma olen liiga laisk, et neid kasutada. Või see ongi laps(ik) olemine? Mina küll ei tea. Aga ma tean, et ma ei naudi enam oma lollusi vaid nutan vaikselt endasse, et ma neist üle ei saa. No milleks? Kellelegi ei meeldi ju enam. Tagasi hoida ka ei õnnestu. Ohjah...

Ma kuulan teisi palju rohkem, kui aasta tagasi... Teiste seisukohti, kogemusi ja arvamusi. Mõnikord läheb ikka kaua aega, enne kui ma uskuma jään, aga siiski.

Äkki ma olen lihtsalt liiga kaua kaine olnud. Teeme peo ja proovime, kas läheb üle?

Kallikalli. Kui keegi vastu ei tee, siis mulle endale.
mhh..

seda et seltsielu

Igasugune ajataju hakkab kaduma, näiteks ei suuda ma meenutada, mis päevaga oli tegu, kui Rasmus (Tartust, väike..neid ka juba nii palju, et hakka nummerdama) palus mind endaga kaasa kaltsukatuurile, neil oli Nu pogodi kostüüme vaja (talle hunt ja Väiksele Martinile jänes..Ai, ma oleks tahtnud lõpptulemust näha xD). Ehkki see läks üsnagi edukalt, õnnestus mul oma haige kurk hulka hullemaks külmetada. Aga justkui sellest vähe oleks olnud, vedas K2rts mu järmiseks Zavoodi, teel sinna ja tagasi saime veel külma. Teepeale jäi aga vapustav vaatepilt ülikooli peahoone jõulukaunistustest tuule käes. Ausalt, liikuvatena on nad kõvasti võimsamad. Hull postkaarditunne tekkis. :)

Eile oli mul plaanis päev otsa nõulaifida. Arvestades, et ma ei ärganud enne kella kolme (nagu tavaliselt), siis võiks ju öelda, et see tuli mul üsna hästi välja. Kuni Piret mu öisele shoppamistuurile vedas. See tuli ka hästi välja. Nägime lahedat jää ja tule šõud ning Piret sai oma saapad ja oma mp3 ja minu sünnipäevakingi (mina hoidsin selle viimasega 60 krooni kokku). Mina ei saanud suurt midagi, peale pikema aja toiduvaru. Kaks päeva, ma oletan..Umbes. Kui mul kõht väga tühjaks ei lähe.

Aga justkui kella kaheni öösel poes käimisest vähe oleks, läksime me pärast seda edasi geograafide peole ja tantsisime hea ja mitte nii hea muusika järgi kuni meid välja visati. See oli nii umbes kuue paiku ja sellepärast, et pidu ise otsa lõppes. Pärast pikemat sorti arutelu läksime me ainult neljakesi (ökoloog Piret, bioloog Kristiin, geenitehnoloog Valmar ja eelpedagoog Anna) edasi Kristiini juurde Aliast mängima. Pooleteise tunni pärast lõpetasime me viigiga (kuigi ma arvan ikka, et teisel võistkonnal jäi üks avalik kaart küsimata, millega me oleks võinud ette minna, mis siis, et me juba turvaliselt finišis :P ).

Kella poole üheksa paiku hommikul leidsime me siiski, et on hea mõte koju minna. Kui me pool tundi hiljem koju jõudsime, vajus Piret kohe unne. Mina jõudsin selleni u tunnike hiljem ja peab ütlema, et ehkki ma magasin sügavalt (arvestades, kaua ma oleval olin olnud, siis rohkem REMi? (eksam tuleb)), ärkasin ma iga asja peale üles ega jäänud pärast kohe magama. Nii viie paiku või natuke varem käidi meil ukse taga tervislikku toitu pakkumas, mistõttu me üles tõusime ja omale ise oma tervislikku toitu tegime. Ülimalt nämma sai, kuigi vanaemal tuleb see veel paremini välja.

Nüüd on kõht hästi täis, öise peo meenutuseks Oort mängimas ja kena unekas ka kaelas. Aga K2rts ei vedanudki mind täna teatrisse. Ma olin hommikul täitsa nõus minema. Tema otsustas hoopis DnDd mängida. Tahan kaa...

Atsihh... Suuruselt kolmandal kohal toidu ja kommunaalide järel on mul apteegiarved...

kalli!

Nädalavahetuse tihe kultuuriprogramm

Reedel - Fantoom (http://fantoom.muusikal.ee/) - maailma parim muusikal, (neist, mida ma näinud olen muidugi), andis natuke võrrelda lamantša-mehega :p
Laupäev - Elizabeth: The Golden Age - võrreldes ülejäänud nädalavahetusega ei ole ovatsioonid nii kestvad, aga iseenesest oli see ka võimas. Natuke rohkem eepikat oleks tahtnud (ärge minge seda fantoomilaksu ajal vaatama lihtsalt). Näitlejatöö oli hea pilt, aga ajalooliselt... ei läinud minu teadmistega kokku.

Laupäeva õhtu - veel Fantoomi, ainus asi, kuhu ma kaks korda pileti olen ostnud omale. Chalice'il on nii võimas ja hea hääl, ta võiks rohkem laulmisega tegeleda ning vähem räpiga. Tegelikult ma saan aru, miks ta ei tegele, aga siiski... Ja Tõnis Mägi - Chalice'i isa ja poja duett ning kohekohe järgnev lõpp tahtis ikka silma märjaks ajada küll. Aga kui Võsa hääl on võimas ja varjundirikas, siis mulle meeldib siiski Vaiksoo oma rohkem, tundub kuidagi.. puhtam.

Igastahes, lõpuks saabus pühapäev, ETV Lasteekraani Muusikastuudio (http://www.muusikastuudio.ee/) järjekordne jõulukontsert, mis läheb iga aastaga paremaks. Esimest korda elus nägin ma head lumekuningannat (head as if good aligned, mitte hästi mängitud. Ehkki Hanna-Liina mängis ka väga hästi, nägin teda lõpuks kolm päeva järjest :p ). Härra Sassjani ei tundnud tükk aega äragi. Ta ka täitsa osav näitleja. Huvitav, et keegi ei taha tüdrukute näitlemist ehedamaks muuta, ikka loetakse üleintoneeritud tekst lihtsalt mikrofoni.

Nädalavahetus lõppes Foreigneri ja Alice Cooperi väga saagirikka kontserdiga. (Foreigneri ja Cooperi medikas, Dalei ja V.M said kumbki omale trummipulga - V.M Foreigneri ja S.M Cooperi oma siis), mina ja S.M saime ka älissi loobitud pärlitest kumbki jupi.

Lisaks sellele ülivahva kontserdielamus, Foreignerist jäi meeletu laks sisse (Mick nägi laval nii muhe välja, saades paljalt olemasoluga publiku lemmikuks, hitid Cold as Ice, Urgent, I Want to Know What Love Is - viimast lasti rahval ka kaasa laulda) ja siis tuleb Cooper lavale.. Alguses oli jah natuke tuimavõitu, aga asi läks karmimaks, häält ei olnud esmaspäevaõhtuks ikka tagasi. Kuuldavasti olla hulk paarikesi lahkuma asunud, kui Alice oma tütre abil naiseväntsutamistseene esitama hakkas, aga ma ei ütleks, et see kusagilt üleliia oleks läinud. Ning Poison.. Ohh, tahan veel...

Soojendusbändid - Aides oli pisut nukker, aga Brides in Bloom soojendas kenasti ja nende ühislaul läks täitsa hästi peale.

Oehh..Tartusse jõudsin alles esmaspäeva hilisõhtul. Parim nädalavahetus üle pika aja.

Kahju jah, et Adamsit ei näe.