Keelenurinat

Meediateksti analüüs Helju Valsi artiklist „Ennekuulmatu kohv“ (Postimees, 27.05.2010) ja Rein Kärneri artiklist „Kuhu lähed, emakeel?“ (Postimees, 12.05.2010)

Helju Vals ja Rein Kärner kirjutavad eesti keele arengust ja selle allakäigust läbi möödunud sajandi keelemeeste silme, pettununa tänapäeva „keeleuuendustes“.

Põhjuseks on ilmselt nii tänapäeva keelekasutajate eemaldumine kirjakeelest, kui ka keeleinimeste endi tihti paindumatu jäikus. Konkureerivad ühelt poolt keelenormide kasvav hülgamine ja noorte inimeste võrdlemisi vähesed teadmised sõnavarast või grammatikast, teiselt poolt „keelevanade“ veendumus 50-aastase õpetuse ainuõigsuses ning tahtmatus uuendustega kaasa minna. Et aga mõlemad kirjutajad ise kuuluvad selle viimase poole esindajate hulka, siis püüavad nad lugejaid nakatada seisukohaga, mis taunib meie emakeele väärkasutamist ja populistlike võõrsõnade importimist (eelkõige kirja-)keelde.

See suhteline ühekülgsus antud tekstides annab mõista selle propagandistlikkusest ja ei anna seega võimalust ka vastaspoolt analüüsida – me ei saagi ju eeldada, et keel ei arene ning normid ei muutu. Ka teaduskeele arenguga siinmail väga ei tegeleta. Miks siis ei kannatata, kui noor inimene tormab võõrsilt ahvatlevaid fraase koju tooma ja käepärasemaks muutma? Sellise tegevuse on lugude autorid aga keele ülimalt puudulikuks valdamiseks nimetanud, pealtnäha süüvimata arengu olemuse teistesse tahkudesse.

Vastuväiteid leiab kindlasti veelgi, aga kuna nende peamine käsitleja on tõenäoliselt see keelevaenulik noorsugu oma „võõra kommentaariumikeelega“, siis laiemat tähelepanu nood seisukohad ei pälvi.

Esmapilgul tundub Helju Vals oma kriitikaga iseleiutatud võõrsõnade suhtes pisut konkreetsemaks ja asjalikumaks jäävat, keskendudes ühele teemale ja arutledes selle üle. Rein Kärner seevastu paistab pigem oma pettumust noorsoo osas välja elavat kui mõistlikku argumentatsiooni arendavat. Sügavam pilt aga näitab, et lugupeetud proua Valsi keeleteadmised justkui argumenteerimisoskust ei hõlmagi – hoopis vastupidi, kohviku negatiivsed omadused kantakse üle keelele ja tagasi, jõudes ringkaitseni. See-eest toob tema „noor“ jünger mitu põhjendatud näidet (vigased lõpukirjandid ja riiklikud dokumendid) ja tõstab esile autoriteetse keeleteadlase seisukoha.

Lõpuks taanduvad mõlemad artiklid siiski demagoogitsemisele – Rein Kärner kiidab oma pikaajalist töökogemust ja võrdleb end Helju Valsiga, hirmutab keele muutumisega tundmatuseni ning toob esile hulga möödunud sajandi keeleinimesi, kes prestiižikate arvamusliidritena kindlasti asjaga rahul poleks. Tagatipuks kurdab kirjamees oma ulguma panevat keelevalu ja marru ajavaid sõnavorme, sekka emotsioonidest pingul väljendid nagu õudusunenägu. Tugevalt annab tunda seisukoht, et noorus on hukas (loll) ja see, mida peetakse populaarseks, tingimata halb.

Helju Vals aga ei häbene loosungeid ja hüüumärke kasutada, ülistab ÕSi ja naeruvääristab vaest kohvikut. Temalt oleks oodanud veidi rohkem konkreetsust – tahaks rääkida justkui aiast (uuest kohvikust) või siis aiaaugust (vigasest keelest), lõpptulemusena hüppab ta ühelt teemalt teisele. Järeldasin sellest, et kohviku puudulik õhutamine põhjustas pr Valsi keelesooles seedehäireid, mida ta siis väljendas päristoidust loobumisega. Keeleinimene või mitte, aga kas kohale mindi sööma või solvuma? Mis on jutu sisu? Rein Kärneri demagoogitsemise hulk tundub suurem, kuid seda eeskätt konkurendi sisutuse tõttu.

Kogu see demagoogitsemine ja eeskätt halamine peaks ilmselt rahva oma poolele võitma – toimub ju keele mandumine, inimesed muutuvad rumalaks, ka ametlikes dokumentides ei osata enam vigu vältida. Kõik on nii alla käinud, et peaks punase pliiatsi päästerõngaks siduma ja kiiruga appi ruttama. Samas viis, kuidas hr Kärner oma seisukohta esitab, on pigem eemaletõukav – kui loll olla on meie meelest popp, kui ametlikult tunnustatud keeleuuendusedki ei kõlba kusagile ja üleüldse keegi teine ei tea mitte midagi, mitte kuidagi kohe, siis ei jäägi enam muud, kui pensionäri õnnetu halamine rohelisemast rohust. Ja seda enam süveneb arusaam see, mida rohkem võib lugeda muistse grammatika „korstnasse kirjutamisest“ või „kalliks peetud“ keelest. „Elu tähtsaima kirjatöö“ olulisus paistab samuti ähmaseks jäävat – kohati kritiseerib ta selle olulisust (ellujäämise küsimus?), teisalt neid, kes seda mõttetuks peavad. Lohakus ametlikes tekstides on muidugi inetu, aga kus on siis keelekorrektorid (nood peaks ju samuti keeleinimesed olema) – kas neid enam pole või on nemadki nii alla käinud?

Helju Valsi konkreetset seisukohta vältiv tekst seab oma eesmärgiks ehk rohkem mõtlema panemise kui kindlale järeldusele jõudmise, samas on seegi täis ainult negativismi ja mitte ühtegi kiitvat sõna. Kavalalt mõnitatakse kohvikut ja teenindajat, laidetakse välismaiseid ärimehi selmet otse välja öelda, et noorus on hukas. Kas tahetakse sellega vältida samasugust vastumeelsust, nagu Rein Kärner oma tekstiga esile kutsus, või on proua Vals tõepoolest noorusest paremal arvamusel, ei tea. Vinguv kõneviis muule ruumi ei jäta.

Iseenesest on kõike kiruv, maailmas pettunud hala ja hädakisa isegi põnevam lugemine, kui ebalev midagi-on-valesti-seisukoht. Vähemalt kirja sisu on palju põnevamaid väljendeid täis. Mõte ise on ammu läbileierdatud, moest läinud moearvamus, millele vanad kirjutajad uut vaatenurka ei leia. Samas, olles ise noore inimese kohta haruldaselt keeleteadlik (pigem kurb tõdemine kui enesekiitus), ei jää muud üle, kui nõustuda. Üsna sageli kuulen ka enda tuttavaid „õllet joomas“ ja katsed neid parandada lõppevad umbes pooltel kordadest negatiivse vastukajaga (ei huvita, vahet pole, see on Tartu keel) või veel hullem, üllatusega. Tänapäeval on tavaline, et noor inimene ei oska lihtsamaidki lauseid vigadeta konstrueerida, ja nagu kol-ltn Einar Laigna ütles: „Liitlauseid enam ei tunta.“

Teema on oluline. Vaatepunkt aga samapalju möödunud sajandis kinni, kui kommenteeritud artiklite autorid.

Muidugi see, kas meediateksti analüüs hõlmab kuidagi mu isiklikku arvamust, tundub küsitav. Mistõttu pole ka eelnev mitte neutraalne analüüs, vaid kallutatud tähendusega väljenditest kubisev arvamusavaldus.